Tantsuteater

Tantsuteater on teatrižanr, kus tantsu kasutatakse peamise väljendusvahendina lavastuse loomisel. Tantsuteater on väga mitmekesine ja hõlmab eri tantsustiile. Seda teatrit peetakse koreograafia ja näitlejakunsti sünteesiks.^[1]

Tantsu kui inimese tunnete ja emotsionaalse seisundi väljendamise vahendit ei kasutata ainult koreograafi oma loomingus, vaid seda esineb ka teatris. Tänapäeval on tantsuteatril väga lai tähendus, mida saab sõnastada nii tehnilise baasi taseme, rikkaliku tantsusõnavara, süžee ja tegelaste sisemaailma kaudu, andes võimaluse vaatajale teost analüüsida süvitsi.^[1]

Kontseptsiooni leidmine ja loomine tantsuteatris on keeruline ülesanne, sest see peab teosega sobituma ning ka edendajatele istuma. Tantsuteatri mõiste on ka veidi meelega lahtiseks jäänud, et koreograafil ja lavastajal oleks laiem ampluaa kujundada oma teost ning mõiste jätab talle vabaduse leida endale koht kaasaegses ühiskonnas. Tantsuteater moodustab tantsu ja teatri piiriala ning ühendab kujundlikkust, tundeid ja kujutlusvõimet.^[1]

Norbert Servos on rahvusvahelises tantsuteatri sõnaraamatus andnud tantsuteatrile universaalse mõiste, märkides, et saksa Tanztheater on tantsu- ja teatrilavatehnikate kombinatsiooni esitus, mis loob uue, ainulaadse tantsuvormi ja eristub klassikalisest balletist oma erilise suunaga tegelikkusele.^[2]

Lavastuse kontseptsiooniline valik mängib tantsuteatris väga olulist rolli, kus igal teosel on reeglina oma algne süžee, tegelased, pöördelised sündmused ja võtmehetked, millel lavastaja põhineb. Koreograaf peab suutma vaatajale õigesti väljendada tegelase elulugu ja etendama seda liikumise kaudu.^[2]